suved, mustad kadumised,
hull koer haugub iseend, ta on
hull koer –
puuduta tumedat kivi, puuduta
sygavat kivi, soojalt, vaata,
kymned järvesilmad
valguvad verd täis –
hull koer, ta on –
veel ja veel ja veel ja veel ja veel
sinu vesi uhub, pehme vihma vesi uhub
suve, uhub ikka, ulub ikka,
ulub mitut kuud, hull koer –
ja tõuseb defineerimata rahust
defineerimatu koon, ja kukub vaikus
järve, kukub katki ---
sa ei kahtle ja kestad, maa peal
on asju veel, on mitu, on kõik,
sa vajud tõustes ja tõused hingates
iseend, hull koer, sa ei -
- sa ei pea sumama tumeda kivi sees,
tumedast kivist läbi, suruma läbi, sina tead, sa
oled näinud kivi, sa oled õhtut näinud,
kuidas –
kuidas tolm tapab meeletu,
tolm tapab hingetu-meeletu, tasa
meri-taevas-saabas-kärg-rong saab
tasa nähtamatuks veel, roheline
lamp põletab augu hämarikku,
valged on põlled ja mustad sinu
mälestused, lambi kui põletused, rohelised,
tuhat vankrit, väikest, suurt,
sinu kõrval, sinu ahtal ninal,
surnud, pooleks, kolm –
ega pea neelama, alla, kõrvale,
ega muretsema uut pimedust, ega
neelama, suur, suur, mitmematu,
katkenud, valged on vaarikad, vastikud,
vingu tuleb ja uni, uni, seda, kuis
ylaste õied hõljuvad, hämar ei näe,
seda, trummiga, trompetiga, kes
kõnnib kärestikus, ise roheline, lamp,
lamp neelata kive, neelama kive, ei pea,
ega tolm, ega vihm, ega pori, aga pori
on kleep, on kleep, maadle, plätserda,
alla, vinge veri, loll liiv, leiad koera,
kaks, kolm, see on näiline, õhtu, pumpvalleraa,
sedaviisi tao kaarte loojangus,
viski, vasak, vilepilli, seesam, sulgu, sitapea,
aadam, neeva, välk mootoris, amalgaam,
kuis kõlab, las lollitab, rumal,
toretseb kosk, forell, idioot sõnamulinaga,
vana vang istub kamaral kurvalt-kurvalt,
tahtmatult pulseerib vaheda piuna,
kärakat, kärakat, lutikas loodest,
lootusetu must sygav kivipind, tahma
ja tolmu pulseerib su
aegadest puuderdet palg, pelg endal
laiali valgunud, unud maailmal sina ja mootor ja
välk ja hammaste vahele kätkenud lymf,
tema kroon ja lehed ja natuke suikunud
samet, tolmune, maas, katki---, aga
veel ja veel ja veel teeb krõps! krõps!
su sitane syda seal heinte peal maas
mis siis, kõlujalg, saabas, hull koer,
mis ootab sind viiul, mu hing minu härg,
rattad ja välk, mootor ja merineid mudast, kas
tume saab sinu ja tuuslar, kas kiviks su
õde ja ema ja emade ema ja poeg, sinu
vasene vari on vale, sinu aru on lahti ja uks,
tema sinine siga, situb sinna sihilikult,
situb vabadust, usu vilja, igavest kallist
annet, näed, et rataste rohelise lambiga
teeristil kotkale kingituseks, võhikule õpetuseks
tamkat on tagumas kolme torniga kirik, tagumas
tammi, kobrastega, syda kerisel, hambad keelest,
keel suust väljas, tähtede taga
siisike siriseb puuris, elekter läbimas keha,
ryhm, rytm, lõpp, lagunud, purunud, tyhjagi,
kodu on kild, vorstikaste talutares, valgub
sydaöö sylt üle eesti vabariigi, allpool rindu
lööb võõramaa jumal kokku valitsusjuhi täditytrega,
keegi ei nuta, keegi ei kurista kurku, ei pyhi
pisaraid pyhi iharailt kihvadelt pilvede kõris,
ärkab järjepidevuse üllas jänes, suslik ärkab,
maskeraad läheb kuhugi, edasi, kuhugi, edasi,
unmask! unmask! kõlavad nemad ja teised,
sinu suur, roheline, sygav, hull, pehme nuga
tabab köögikardinaid selga abaluu alla ja vilistav veri
ribadeks, hull koer sööstab, vingudes, põsesarnale
sarnane kuuliga, tean, inimene tapeti, tean,
inimest ei tapetud, kutsun su yles mäenõlvale,
kutsun yles mõrvale, tean, räpane, sina, mina,
voolutorusse, kloaaki, kosest alla, ylepeakaela
teraskerasse koos kõrini täislaetud kuulipildujaga
kõvasti kinni, silmad kinni ja pressida päästikut siis!
Tere.
