jumal ja elu on üks ja sama
näen seda oma koera silmist
tulpidest näen seda igal hommikul
kui avan silmaluugid
kuulen seda musträstaste laulust
ja oma ema häälest
kui võtan kõrvaklapid peast
kuulen seda vaikusest
muld rohi
ja meie südamelöögid
kuu tuul
ja tiibklaver - nii avar tuba
valge nagu õhk
või nagu meie nahk jaanuari alguses
kurb kurb kuu
tuksud üle me pääde
kui suur kollane kell
mille osuteiks on öö
ja kuukiirte kurbkollane tants
kurb kurb kuu
mu selg heliseb
su sõrmede all
mu jumal ärkab koos minuga reformvoodis
mu jumal tuleb minuga kraani alla
mu jumal näeb äkki tükikest taevast
trepikoja aknast
ja hingab sisse
sel aastavahetusel Tallinn - Moskva rongis
ma rüüpan kohvi tassist
ja vaatan kuidas aknaklaasi taga
vaob kõrvalrööbastele
"Su käed on proletaarselt karedad"
nii sosistas mu kallim üle laua
ja nõnda tihenevas lumesajus
üksteise silmi vaatasime kaua
neis silmis tuhamägedele üles
siis läksime x me mam
ja hanges sügavas kus rauges hoog
ta küsis minult: «
c»
kuid C o
i oo! soovis raadiost Jeltsin
rong slaavi öösse kihutas kui kelk
ja hetkeks ühe raudtee-äärse
lõi pimedaks ta laternate helk
kui sureme läheme surnute maale
motlemata kuidas - me teame kuhu
me näeme omaenese silmade taha
ja südame lisajogedesse
pärast pikka pikka talve
on jalatallad ornad
nagu nahk varsa laugudel
kevadel kevadel - elegantselt treppidest alla
ja siis mööda munakive
kus veidi valus on astuda
kingadeta
kuum kuum päev
kastese hommiku ja jaheda ohtu lougade vahel
sinu hingus närtsitab mind kuivatab mind
poletab mu pohjamaiseid poski
linnud jogede kohal linnud kalmude kohal
linnud karikakarde ja kivitreppide kohal
linnud laidude ja latvade, linnud lagendike kohal -
linnud linnud
ja nende häää-ä-l
olla üheaegselt sündinu ja sünnitaja
ere päikesepaiste ja
tuul mis lahutab motlejate meeli
olla üheaegselt rohulohn ja lauliku silmad
vabameelsus jälitab mind musta märana
mägede ohk mägede ohk
jahuta mu kuumavaid silmi
iga hetk on kaev
sügav ja selge
olla üheaegselt klaver ja klaverdaja
uinun tärkavaid tähti lugedes
üks kaks....
olla üheaeselt kaktus ja Eestimaa
noelav armastus
mis eraldab mind Euroopast
iga hetk on kaev
sügav ja selge
tule taevataguseid mägesid lugema
üle meie purjetab kuu
see lehviva lakaga loukoer
ja mitte miski ei mahenda
meie mürkmusti silmateri
iga hetk on kaev
sügav ja selge